Meil on nüüd kapp!

Võib tunduda, et selles pole mitte midagi erilist. Aga on! Nimelt pole meil kodus üldse kappe peale köögikappide ja kahe garderoobikapi. Tegelikult pole meil üldse sellist mööblit, mis endasse asju peita saaks vaid kõik on väga avatud ja “lagedal”. Aga nüüd on meil kapp.

 

 

See kapp kuulus kunagi mu emale ja sellest pidi saama üks osa nende uue kodu vannitoast. Vannituba sai aga uue kapi ja mõnda aega seisis see valge iludus ühes magamistubadest ja hoidis endas igasuguseid asju. Siis saabus aeg, kus õde endale kodu ostis ja ema andis kapi talle. Õe juures seisis see uhkelt elutoas ja kandis endas veiniklaase ja muud elutoas-köögis vajaminevat.

Nüüd, kui õe pere peagi uue liikme võrra rikkamaks saab ja neil rohkem ruumi vaja oli, otsis kapp uut kodu! Meie, heasüdamlikud, otseloomulikult saime seda talle pakkuda! Tere, proua Kapp!

 

 

Meie panime kappi peitu mõned paremad joogiklaasid ja muu sellise, mis muidu kas elutoa laual või mujal asetses. Sahtlites hoian Jamie Oliveri ajakirju koos mõne muu raamatuga, mis parasjagu pooleli on ja lisaks said kappi peitu ka mõned R’i pudelid, mida aja jooksul sõpradelt kingitustena juba üksjagu kogunenud. Selle kapiga on tore asi see, et kuna seal on kaks lõhnaküünalt, siis uksi avades täitub tuba hetkega mõnusa lõhnaga!

 

 

 

Tegelikult oleks tore kappi hoopis pisut väärtuslikumat serviisi paigutada ja aeg-ajalt imetleda. Kuna aga mul seda hetkel pole, on nii ka tore! Pealegi ootan ma huviga, millal peagi sündiv õe poeg avastab, et alumises sahtlis on peidus hulk maiustusi. Khm, lemmik tädi, kas jah?