Tagasi juurte juurde

Minu sõprus piltidega sai alguse, kui käisin põhikoolis. Ma armastasin fotosid ja ja kõike mis sellega kaasas käis, ja nii sain ma üheks sünnipäevaks oma esimese peegelkaamera- Canon 1000f või midagi sellist. Pildistasin must-valgeid negatiive oma sõpradest, et nemad saaksid neid…Rates kasutada :D

Nii möödusid aastad, kaamerad vahetusid, astusin EKA’sse fotograafia osakonda ja sellega sai ka lõpu mu igasugune fotohuvi. Kuni ma siis blogi tegema hakkasin ja pilte vaid selle ja koostööde tarbeks tegin. Ja kõik. Okei..vahel tegin tellimustöösid ka, kuid ei arvanud enda tegemistest suurt midagi ja ega need polnudki midagi meeliülendavat. Lihtsalt hea kvaliteediga pildid.

Ühel päeval, umbes kuukene tagasi, vaatasin ma oma telefonis olevaid pilte- ühte kaadrit oli ikka viie kaupa ja pilte üle kümne tuhande. Mõtlesin, et kuhu jäi see aeg, kus kaadreid pidi planeerima, valima, läbi mõtlema, kaadreid kokku hoidma.. Ja see tunne, kui sa oma filmi ja pildid kätte said..võimas!

Ja siin ma nüüd olen. Sõbraks hunnik 10 aastat aegunud filmirulle ja vana sõber- Nikon f90

Share:

Leave a Reply