Nägemist, Pärnu!

Ma mäletan küll neid tundeid, kui siia kolisime. Kõik oli nii võõras. Ma olin enne siia tulemist Pärnus vaevu mõned korrad käinud ja ei teadnud midagi, peale Supeluse tänava ja kuidas Koidula pargist sinna saab. Ja, et tänava otsas on rand. Kõik. Ja siis järsku “pandi mind siia maha”, täitsa tundmatusse kohta, kus ma kedagi ega midagi ei tea ega tunne. Mäletan, et R. kolis esimesel päeval oma isaga Viimsist asju siia, meie olime Bellaga omavahel..Bella polnud siis veel aastanegi. Jalutasin kodust välja ja tahtsin turu Rimisse minna..aga läksin ilmatuma suure ringiga :D Olgu öeldud, et see on tegelikult mu majast kiviga visata, umbes minut-kaks jalutada. Siis, samal päeval, otsustasin randa jalutada, aga tagasi tulles eksisin natukene ära- vaatasin muudkui, et kuhu bussid sõidavad, sest teadsin, et turu juures on peatus ja sealt saan koju. Hiljem panin endale punktiks ühe suure torni, mida üsna kaugele näha on ja praegugi igakord, kui seda näen, tulevad need esimesed hetked meelde.



Ma ei saa öelda “Minu Pärnu”, sest me päriselt tundma ei saanudki, aga saan öelda, et “Bella Pärnu”. Siin olid Bella esimesed pisikesed sõbrad, esimene tantsukool, esimene lasteaed, temale tuttavad pargid ja tänavanurgad ja jalgrattateed ja hoovilapsed. Kõik see, mida me oma esimestest aastatest, küll läbi vanemate juttude, heldelt mäletama jääme. Kunagi on ta suur tüdruk ja tuleb Pärnusse, jalutab mööda vana kodutänavat ja vaatab heldinult maja, kus oli kunagi tema tuba. Kust ta minuga koos ettevaatlikult mööda treppe alla jalutas, et järjekordsele suveseiklusele vastu minna. Ehk on tal meeles need hilised suveõhtud, kus me kolmekesi rattaga sõitsime ajal, mil tema vanused ammuilma magasid. Siis otsustab ta natukene veel jalutada, et vana lasteaeda kiigata. Päris esimene. Nii hell ja soe ja õdus kohakene, ilma liialdamata, tõenäoliselt armsaim lasteaed siinpool. Vaatab lasteaia õue ja näeb seal seda, mida mina praegu- võimalusi. Ja siis ta jalutab mööda Supeluse tänavat ja viskab pilgu Oliver Visti poole, mis selleks ajaks on kindlasti uhke hotell või midagi, ja näeb vaimusilmas kaheaastast ennast koos samavanade sõbrannadega paljajalu omanike koera taga ajamas. Emmed istuvad trepil ja ohkavad heldinult kaasa.



Aitäh Pärnu selle kõige eest. Et Sa kinkisid meile nii ilusad aastad. Me teadsime alati, et me ei jää siia kauaks, aga sisimas arvasime, et kauemaks kui tegelikult jäime. Aga elu otsustas teisiti. Ta näris meid natukene mitmest kohast läbi ja sülitas uuesti välja. Äkki tugevamana? Ta võttis meilt julmal viisil pereliikme, ja käskis ilma hakkama saada, ilma olulise tugisambata. Ja meie peamegi saama. Peame edasi liikuma ja teises suunas, kui arvasime. Aga jääme alati meenutama neid puumajalõhnaseid suveõhtuid, karget talvevõlumaa tunnet, “alati on puhkus” meeleolu.

Aitäh Pärnu. Tere jälle, Viimsi!

Meie Pärnu kodu saab tegelikult veel osta või üürida.

6 Comments

    • Miramii
      Author
      23/11/2019 / 00:51

      Jah, R’i ema kaotasime hilissuvel vähile. R ja ta vend on suured poisid, aga üks lastest alles lapseeas.

      • 23/11/2019 / 23:39

        Nägin seda postitust Instagramis :( Mina olen oma isa kaotamas, samal põhjusel, aasta hakkab täis saama ja lõpp lähenema…

        • Miramii
          Author
          24/11/2019 / 11:54

          Mul on sinust nii kahju. Siin ei aita ükski sõna ega tegu ega soov. Ainult üle elamine, lasta endal tunda ja anda endale aega. Pea vastu ja saadan kõik head tegelased sinu poole teele!

  1. Birgit
    20/12/2019 / 00:28

    Midagi nii ilusat pole ma veel lugenud Pärnust – minu lemmikust. Minu jaoks on praegu peaaegu südatalvel ka Pärnule mõeldes kogu see tema olemus värskelt ninas, kõrvas.. Kõik Pärnu tänavad on sadu kordi läbi käidud, kõik need kohvikud-restoranid, kogu see Pärnu südalinna võlu ja suvised sündmused – hingetoitev. Mulle meeldib muidu Pärnu igal aastaajal – seal lihtsalt ongi kõik teistmoodi ja rahulik. Hingesoojust teile Viimsisse ja ilusaid hetki pere seltsis.

    • Miramii
      Author
      21/12/2019 / 12:09

      Aitäh, armas Birgit! Mõnus, et me samal Pärnu-lainel oleme!

Leave a Reply