Mu uus kaunis-sein ja esimene kodu lugu

Tapeet: Photowall Sweden

Meie kodu-loo esimene osa.

Seda, et me peagi taas kolima peame, teadsime me ammu. Pärnust tõi meid ära saatus ja Viimsi pidigi olema õige lühikene peatuspaik, õigupärast lühem kui ta tegelikult olema sai. Kolisime tagasi siis, kui Bella hakkas kolmeseks saama ja ära- alles nüüd, kui ta juba mitu kuud neljane preili on. Selle taga oli see, et pidime alustuseks maha müüma oma Pärnu kodu ja alles siis saime Viimsi ridaelamu kallale minna. Pärnu võttis aga üsna kaua aega ja täpselt nii see venima hakkaski.

Kui Viimsi kodu müüki paiskasime, oli huvilisi aga palju ja kõigil kindel soov- osta! Aga nii nagu meiegi puhul, ka meie käisime samal ajal kodusid piilumas, oli ka huvilistel ost mõne teise kinnisvara taga ja kõik olid muudkui ootel. Kuni, nagu alati minu kogemustes, tuli keegi, kes “tuli-nägi-võttis”. Ja siis..siis hakkas meil kiire.

Leida 4-toaline korter koos panipaiga ja parkimiskohaga piirkonnas “Kadriorg-Kesklinn-Põhja-Tallinn?”- edu. See on üks keerulisemaid asju mis vist praegu teha saab- kui sul just pool miljonit kuskil ei seisa. No meil ei seisnud.

Olime oma protsessi käigus suutnud “ära armuda” mitmesse kodusse- meie lemmik asus Vana-Kalamaja tänaval, aga sellest jäime ilma kohe, kui Pärnu müüdud sai. See korter oli enne väga kaua müügis olnud ja olin selle oma peas juba täiesti valmis sisustanud. Teine korter asus Põhja Puiesteel ja oli ülikõrgete lagede ja suure rõdu ja lahedate detailidega. Aga sellest ilma jäämise puhul olen isegi rõõmus- hiljem selgus, et majal rohkem vigu kui ma võibolla tegeleda viitsiks. Siis alandasime enda nõudmisi ja tõstsime hinnaklassi- lahe industriaalne korter kunagise kultuurikilomeetri alguses tõstis ootamatult 50K hinda. Poordi korter, mille asukoht keset ehitustandrit mind just ei vaimustanud, aga muu oli tore, võeti ära paar päeva enne meie “ostame” sõna. Ja siis vaatasime uuesti seda korterit kust ma praegu kirjutan. Selle pildid olid kõledad ja tühjad ja viltused ja siin vaatamas käies ei olnud tunne erilisem. Selle korteri omanikud tundusid imelikud ja just-kui varjaks midagi. Nad ei lasknud meil hetkegi korterit tunnetada- hingasid muudkui kuklasse. Nad ei andnud mingeid vastuseid ja aina keerutasid..no..imelik.

Astusime välja ja oli kindel “EI!”.

See osa jätkub :)

Seniks vaadake mu imeilusat uut Photowall tapeeti! Jep, ka siin ei saanud ma mitte-mitte kuidagi ilma oma kontrastseinata. Seina pani selle Tapeedispets vaid paari tunniga ja kõik kes seda ise oma silmakesega näinud, arvavad, et ma ise joonistasin selle :D

Valisin soojade toonidega tapeedi, sest tahan siia koju just sellist olemust ja tunnet. Ja näed kui kenasti see mu diivaniga sobib, eksju.

Share:

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *