Jõuluootus

Piltidel on kasutatud Iittala tooteid, mis on saadud kingituseks.

Iittala klaaskuulid leiad SIIT

Puidust aluse Raami seeriast leiad SIIT

Küünlajalad Nappula seeriast SIIT

Eelmisel aastal ootasin ma jõule väga-väga. Bella oli siis peaaegu-kaks ja juba sellises jõulurõõmu tundmise esimeses vanuses. Noh, et oskas Jõuluvana teistest eristada ja kingipakke lahte rebida ja kingitustest endastki rõõmu tunda. Aga minuni see ei tulnud ega tulnud ega tulnud.. Oli selles süüdi lume puudumine, raske haigus perekonnas, või midagi muud. Aga ma kohati ei jõudnud juba ära oodata, et kogu jõulkraam “maha tõmmata” ja peitu panna. Äkki ma üritasin liiga palju?

Iittala jõuluehted, Iittala vaas, Iittala küünlajalad

Sellel aastal ei ühinenud ma jõuluvärinatega juba novembris ja mitu esimest detsembrinädalatki polnud meie kodus kuusehõngu tunda. Kingituste ostmine tuli kuidagi loomulikult, teiste tegevuste käigus ja ma ei tegele üldse akna taga pisaratkiskuvate jõululugude saatel pühadetunde otsimisega. Seekord ma lihtsalt olen ja vaatan ja teen, aga ilma surveta. Kõik toimub hästi orgaaniliselt. Ära arva, et sellega see lapsepõlve mälestustest teada-tuntud jõulutunne kaasneb, ei, aga kuidagi rahulikum on ikkagi.

Kujutasin ette, et riputan kuuse oma iga-aastaseid-kuldseid-kuule täis, aga tegelikult meeldisid Bellale hoopiski vanaema valmistatud inglid ja linnud ja kõik need üksikud kuuseehted, mis ma erinevatel aastatel siit-sealt saanud olen. Ja ongi kuidagi õigem?

Jõulurüüsse sai ka meie söögilaud, kuhu panin imeilusad Iittala jõulukuulid, mille tasakesi ja õrnalt katsumise luba Bella aegajalt küsib. “Tohib? Tasakesi?”. Ja siis ma saangi aru, et see jõulutunne ei olegi äkki täiskasvanute pärusmaa, vaid laste. Ja meie töö on see neile lihtsalt tekitada. Neile polegi palju vaja. Piisab sellest, kui emme tasakesi küünlaid süütab, kui hommikul unesegasena trepist alla minnes sussis midagi magusat ootab, kui õhtul magama minnes kuusk elutoa särama lööb ja sõbrad tihedamini külla satuvad. Kui issi salamisi pärib, et mis sa ikka Jõuluvanalt soovid ja kui vahel meelde tuletatakse, et “päkapikk ju vaatab!”. Neil pole vaja kohustuslikke valgeid jõule ja “Love actually” filmi. Vaid natukene maagiat. Natukene saladusi ja natukene unistusi.

Ja nii ongi. Meie väikene Bella saab jõuluõhtul kuuse alt ühe väga-väga igatsetud asja. Ta teab, et Jõuluvana selle talle toob ja oleme seda kuulnud juba mitu kuud ja igal päeval. Ja see helesinine sädelev kleit on tema esimene jõulukingi mälestus ja õnnis meeldetuletus sellest, et imed on olemas. Jõuluvana on olemas ja jõulutunne peitub sinu sees, mitte väljas.

Share:

Leave a Reply