Pudrumäed

Kui mina üles kasvasin, siis meie peres putru ei tehtud. Väga võimalik, et ema siiski paaril korral üritas, kuid tõenäoliselt jäid pudrukausid meist puutumatult maha ja kellelgi sellesse asja usku ei olnud. Kuna meist keegi eriti ka lasteaias ei käinud, siis ei liitunud pudruarmastus meiega ka sellest kohast ja nii olen suutnud ilma putru keetmata üsna mitukümmend aastat elada. Kuni meiega üks pisikene suu liitus.

 

I. söömisega on lihtne- ta sööb, nagu paljud tema vanuses, lihtsalt kõike! Ja siis natukene veel. Nimelt olen tema toidukasvatamisel võtnud reegliks, et ta sööb alati sama mis meie. Lihtsalt vahel mõne vürtsikama toidu leebemat versiooni ja soola-pipart saame enda toitudele alati ise lisada, aga põhimõtteliselt ikkagi sama. Nii teab see aastane pliks hästi, et on olemas erinevaid juuste, et mõnda neist on tore hoopis moosiga süüa ja, et oliive on lõbus tikukese otsa lükata ja siis suhu pista. Ta armastab ingverit, hapukurki, päikesekuivatatud tomateid, kõiki temaealistele lubatud mereande, erinevaid eksootilisi vilju ja ei löö risti ette mitte ühegi uue asja proovimise ees. Ma tean, et selliseid lapsi on palju, ja, et see võib hetkega muutuda, aga hetkel olen enda “toidukasvatuse” üle küll üpris uhke.

Lapse kasvatamisega on ka see tore asi, et need asjad, mida sa ise süüa ei armasta, võivad su lapse toidulauale ikkagi kuuluda! R. sööb vist kõike, aga mina ei kannata kanaliha. Kuid see ei tähenda, et I. seda vahel ei sööks. Väljas einestades valin talle aeg-ajalt ikkagi kanalihaga toidu. Ja siis jõuame pudruni. Mina hommikusööki ei söö- kulistan alla mitu tassi musta, suhkruta kohvi, aga I. peab oma energiavarud ikkagi täis saama ja nii on kombeks saanud, et ta sööb hommikul kas erinevaid vilju- granaatõuna, banaani, ploomi vms. või siis putru. Pudrul on aga suured eelised ja nii oleme selle tema menüüsse kinnitanud, olenemata meie enda maitse eelistustest. Kas teadsid, et kauss kaerahelbeputru sisaldab rohkem kiudaineid, kui viil täisteraleiba? Puder on ülihea immuunsuse parandaja, seega super talve-toit! Ja kuuldavasti aitab võidelda ka raskete haiguste vastu.

 

Putrudest eelistasin talle teha kaerahelbeputru, kuhu siis aegajalt sorts kaneeli, ivake moosi või külmutatud marju pistsin, aga siis tutvustas Helen mulle oma uusi tooteid, mitmeviljahelbeputrusid, kus on sellised maitsed, et tõenäoliselt me R’iga mõnel hommikul oma lapse pudrusööjate klubiga isegi liituda kavatseme. Seal on näiteks üks kõrvitsaseemnete ja vinnutatud lihaga, mis väga lihalembelisele R’ile võiks täitsa meeldida.

Ma pole ilmselgelt mingi pudruteadlane, aga tean siiski, et ka seal on kvaliteedi vahed. Lihtsalt tootmise käigus võib juhtuda, et mõned kasulikud ained oma teed lähevad. Helen teatab aga, et nende tooted on arendatud koostöös teadlastega (ja teadust ma usun!), ja niiviisi on kogu hea ikkagi sisse jäänud. Lisaks sisaldavad need kaerakliisid, mis on pisikese I. võluvärk. Kui kaerakliid pole- ta putru ei söö. Miks see nii on, ma ei tea.

 

Mina söön aga silmadega ja nii mõtlesin pisikese neiu pudrukausid hommikuti natukene lõbusamaks teha. Selleks pole tegelikult palju vaja ja võid kasutada kõike, mis sul kodus on ja pudru peale kõlbab. Minul läksid sellel korral käiku rosinad, õun, külmutatud marjad ja kaneel ja inspiratsiooni võtsin natukene jaapanu emadelt, kes oma laste bento kausse kunstigalerii vääriliseks kaunistada oskavad.

Share:

1 Comment

  1. Liina
    31/10/2018 / 22:36

    Ma pole Heleni uusi putrusid proovinud, aga Heleni täisterakaerahelbed on aastaid lemmikud olnud. Hea mõte putrusid lastele rõõmsamaks muuta, peab ka katsetama.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.