Ivar

Ivar on üks vähestest IKEA asjadest, millest me kuidagi loobuda ei taha. Armusime sellesse koheselt, kui nüüdseks vist 1,5 aastat tagasi, seda ühel väljapanekul silmasime. Nii lihtne, nii universaalne, nii lahe. Küll aga on Ivar pidanud mitu korda kohta vahetama- see on olnud ühes seinas, trepi all ja teises seinas. Ja nüüd, kui kirjutuslaud ta koha ära võtta soovis, ei suutnud me ikkagi tema kohaolekust loobuda. Olgugi, et veiniriiul kasutust vaid üritustel leiab ja muidu igavlevalt tühi on. Ei tea, kas asi on riiuli isiklikus nimes või milleski muus, aga meie lemmik on ta alati! Nii paigutasimegi riiuli uude kohta- akna ette!

 

 

Kui nüüd uue asukoha leidmise algusesse minna, siis oli mul hoopis teine mõte. Nimelt kujutasin ette, et riiul sobiks akna ette seisma, päris aknalaua peale. Visuaalsel vaatlusel nagu oleks mahtunud ka, aga tegude juurde jõudes, tuletas end meile meelde akna küljes olev rulookassett. Ja kui me just riiulit igast küljest kitsamaks lõigata ei taha, ei mahu see sinna kuidagi ära. Nii asetasime me selle hetkeks hoopis akna ette ja kui võluväel, hakkas tuba uut tunnet nautima. Meil on elutoas ju 4 suur peaaegu maast laeni akent ja sellised aknad võivad ruttu “pesa” tunde kodust ära viia ja õpetada elama avalikult ja avaralt. Selline väike liigutus tõi aga pesa tunde tagasi. Lisaks armastab nüüd päike läbi veiniklaaside kelmikalt tuppa paista, luues toreda vaatepildi ühes muude riiulil paiknevate asjadega.

 

 

Vahel imestan isegi, kuidas lagedast elutoast tegelikult nii palju välja pigistada saab. Alguses laiutas ju diivan keset tuba ja juurde ei mahtunud midagi. Aga siis kui toa ümber tõstsin, tekkis kui eikuskilt ruumi juurde ja tuba mahutab endasse palju enamat- päeval, on siin pisikese I. tarbeks tekike maas, kus hea kõhuli olemist harjutada ja mänguasju uudistada. I unetundidel, saan end kontorilaua taha ära peita ja tööd teha. Kui aga külalised tulevad, mahuvad nad lihtsasti diivanile ja toolidele ja juttu jätkub kauemaks, kui parim sõbranna külla tuleb (ja oi kuidas ma tema külaskäike naudin), teeme me lauast mõnusa lõunasöögipaiga ja lobiseme tunde. Õhtul on aga mõnus end diivanile kerra tõmmata, I’ga tõtt vaadata või hoopis mõnda filmi nautida (viimane on vale, sest…laps…).

 

 

Mulle väga meeldib vaadata, kuidas meie kodu aina kasvab ja muutub. Kuidas siit läheb ja tuleb ja jääb vaid meile oluline. Ükskord küsiti taas- “mis stiili teie kodu on?”. Meie enda stiili. Siin on küll täitsa meie enda nägu ja tegu.

Share:

3 Comments

  1. JJ
    07/06/2017 / 19:58

    …kuni I. hakkab ringi liikuma. Aga kui riiul kuskilt ka (seina külge) kinnitatud, pole ohtu.

  2. M.
    12/06/2017 / 08:10

    Kust see suur klaasanum pärit on (Ivari kõrval)?

    • Miramii
      12/06/2017 / 09:20

      See on vana kääritamise pudel. Osta.ee’st vist 🙂

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *