Kodu

Ma armastan oma kodu! Olen kiindunud igasse koju, kus elanud olen, aga see on eriline. Meie kodu on väga valge ja just selle järgi mõõtes me selle valisimegi. Otsus enamikes tubades mitte kardinaid ega pimendavaid ruloosid kasutada, võib tunduda tobedus, aga meile meeldib ärgata ereda valguse peale, ukse vahelt sisse paistev päikesekiir nina paitamas. Mulle meeldib hommikul trepist alla tulla ja veel soojast päikesest puutumata jahedasse elutuppa astuda, rulood üles keerata ja ainult rohelist näha. Võiksin ka hommiku esimest kohvi terrassil nautida, aga kuna meie pisike ei anna kuidagi ette märku kaua ta magada kavatseb, siis on kavalam kohv hoopis hommikusteks töötundideks jätta.

 

 

Meie köök on küll pisike ja ilma uhkete saarteta, aga nii meie nägu ja häid, tervislikke toite (loe: bataati, kikerherneid, peeti, kaalikat 😀 ), lendab sealt välja kui imeväel! Vahel vaatan erinevaid viimseni viimistletud kodusid ja küllap peab mõni ka meie oma sääraseks, aga tegelikult õhkab siit midagi muud, kui puutumatust. Olgu, asju on meil tõepoolest vast poole vähem kui keskmisel sama suurel perel ja kaotame neid igapäevaselt, aga siiski tunneme ka meie, et aeg-ajalt võtab võimust kodune segadus. Mis taaskord, sõprade sõnul, pole pooltki selline, et päriselt segaduseks nimetada saab. Aga maha laotatud mängutekk ühes paari mänguasjaga, koerpoiss- Sid’i lemmik vorstmänguasi keset elutoa põrandat, pooleli jäänud raamat tumbal ja pleed tugitoolil, millest just välja ronitud on, suudavad sellise mõnusa koduse segaduse tekitada küll.

Vahel mõtlen, milline võiks olla meie järgmine kodu. Volta tänavale tulevad peagi ühed korterid, millesse ma reklaampiltide põhjal kiirelt armusin. Saades aga rohkem infot, pidin mõtetes kohvrid tagasi pakkima ja praeguses kodus elu edasi nautima. Kujutasin ette suurt avarat, 4,7 meetrise laega elutuba ühes aknaga vannitoa ja ägeda kööginurgaga. Tegelikkuses on aken vaid elutoas ja korteris on ka sisekorrus, mis avarad laed täitsa pooleks lõikab. Kesklinna tagasi kolimise juures leidsime häid külgi üksjagu- parem “alternatiivsete lasteaedade”  valik, sõbrad lähemal. Aga muidugi siis paar päeva peale seda mõtet jalutasin ma beebiga Viimsi vahel ja kõrvulukustav linnulaul, merekohin ja linnaäärne idüll võis lausa jalust maha niita.

Vahel kujutan meid ka oma majas ette. Suure aia, klaasist talveaia ja maast laeni aknaga kontoriga. Aga siis vaatan oma ajakava ja millesse ma end mässinud olen ja tunnen, et kui praegu kohvi nautimisekski aega ei leia, kes siis seda suurt maja nautida jõuab. Küllap meie siiski jõuame, aga kunagi hiljem.

Nii istun ma siin oma kuuekümnendatest pärit kontorilaua taga, unisevalt nohisev laps lähedal, selili lebav koer pesas ja tuul akna taga vihisemas. Ja tunnen, et vähemalt praegu ongi meie kodu ideaalne! Muidugi kuni Volta ei otsusta oma projekti muuta ja… 😉

Share:

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *