Igal aastal, kui november kätte jõuab, on mul tegelikult eesmärk üks- jõuda detsembrini! Sest oh-kuidas-ma-armastan-jõulude ootust ja jõuluaega ennast. Nii hakkan ma tegelikult jube esimeste lehtede langemise varjus pühadeks plaani pidama. AGA, kuivõrd kodu nii vara ehtida pole tark, sest õndsustunne võib enne Jõuluvana plehku panna, pühitsen ma hoopus õdusat… View Post

  Üks väikene tüdruk sai enda tuppa uue voodipesu ja lendava kajaka. Nende voodipesudega on selline asi, et mul on hirmus kahju, et neid kohalikest poodidest eriti minu maitsele leida pole. Laste omad on kas suurte multikategelastega või muud moodi mitte sobivad. Teise, täpilise voodipesu, õmbles Bellale mu ema ja… View Post

Enne meie pere väiksemat liiget, ei olnud pesupesemine just eriline kunsttükk- kord nädalas laadisime masina kolm korda täis ja asi ants- valged, värvilised ja mustad asjad. Vahel, väga harva, tegime eraldi korra villaste toodete tarvis- need lihtsalt ei määrdu nii kergesti ja suurt pesu vaja pole. Nüüd on asjalood hoopis… View Post

Kui mina üles kasvasin, siis meie peres putru ei tehtud. Väga võimalik, et ema siiski paaril korral üritas, kuid tõenäoliselt jäid pudrukausid meist puutumatult maha ja kellelgi sellesse asja usku ei olnud. Kuna meist keegi eriti ka lasteaias ei käinud, siis ei liitunud pudruarmastus meiega ka sellest kohast ja nii… View Post

Kui ühte lastetuppa asju paigutamas käisin, viisid teed mind natukene mälestustesse. Pelgulinn ja Stroomi rajoon. See on vist üks natukene “avastatud” ja siis jälle “avastamata” pärl keset Tallinnat, mille sisemusse mul natukene nooremana paremini piiluda õnnestus. Mäletan ühte kõrget maja, milles parim sõbranna korterit üüris. Ta korteri seinad olid kirevaks… View Post